Märtikuus oli Objektiivi Ordul ülesandeks leida pildikesi sõnumitest, mis on meie ümber. Ma vaatasin oma pildipanga üle ja võta näpust, polegi võtta midagi. Kurtes oma kurba saatust teistele, ütles Karin, et tuleb minna sõnumijahile ja mina kui sõnakuulelik inimene sedsingi sammud armsasse kodulinna vanalinna. Sõnumeid oli iga nurgapeal ja lausa vedeles maas...
Pean ütlema, et mitte kõik, mida nägin polnud minu meele ja maitse järele, aga oli ka ilusat ja armast, mis kutsub mind ikka ja jälle tagasi...
kaks ühes...suvemööbel on polsterdatud lambanahkadega
Pean ütlema, et mitte kõik, mida nägin polnud minu meele ja maitse järele, aga oli ka ilusat ja armast, mis kutsub mind ikka ja jälle tagasi...
Linnateatri lavaauk, tuletab ikka ja jälle meelde
Kolme musketäri
Olde Hansa inimesed toimetavad ringi nagu päris...
saksofinimängija läks hinge
Punamütsike...:)
kangialused ja käsitööhoovid imevad endasse
kohalikelt kellasseppadelt midagi....
käsitöö
Raekoja platsis siis selline sedööver
ikka meeldis tänavamuusik
igasuguseid ilusaid naisi
naljakas kohvik oli
Balti Jaam on muidugi omaette ooper, millel peaks kunagi pikemalt peatuma
Terve parv tuli punase tulega üle tee...ai, ai, ai
oled suutnud läbivat omanäolist joont säilitada ... ja maiasmoka-preili tundub tuttav ;)
ReplyDeleteOn sul aga silma! Super!
ReplyDeleteJälle uue näoga Tallin.Mõnus on vaadata eripalgelist Tallinna linna.
ReplyDeleteVanalinn on äraütlemata põnevust täis, peaks kevadel ja suvel kordama oma uitamisi
ReplyDeleteTõepoolest, väga mõnus vaatamine. Eks praegu ole seal kõige parem ringu uidata, rahvast vähem kui kevadel-suvel ja võimalus nö inimestevabu kaadreid ka saada :D Aga eks iga aastaaeg näita vanalinna just omamoodi. Nii, et ... pead kordama jah ;)
ReplyDeleteKarin, me võiksime seda mõnel kevad- või suvepäeval kõik koos korrata ... seltsis segasem ;)
Delete