TUNNE OMA KODUKANTI

Tänane lugu on sellest, et tunne oma kodukanti ja seda sõna otses mõttes. Seekord läksin Kakumäele bussiga ja peaaegu lõpp-peatuses maha minnes otsustasin jalutada läbi metsa, et siis jõuda kõrge kaldani. Kuna tee oli üsna libe, siis tuli väga ettevaatlikult astuda. Kuna polnud sealkandis veel kolistanud, oligi üllatus suur kui kõrge kalda seest leidsin tohutu suured betoonist rajatised. Mis need on?

  

Tegelikult hakkas mul päris kõhe olemine, teadmatusest. Koju jõudes oli sõber Google abiks. Peeter Suure Merekindluse rajatised

http://register.muinas.ee/?menuID=monument&action=view&id=8742

Olin nendest kindlasti kuulnud, aga ei osanud seaostada Kakumäega.

Läheduses oli ka jäänuseid Vene piirivalve tegemistest. Ka selle ajastu asjad jäid saladuseks ja kuna Kakumägi oli tervenisti piiritsoon ja sinna polnud asja...ja eriti lastel. Ega Kakumäe randa ju ei lubatud, mis sest et elasime naabruses

Uhh, niisiis selline avastus...

 

Edasi juba tuttavad vaated ja kivid

 

 

 

Koduteel oli nii palju mõelda...

PÄIKSELINE PÄEV

 Kui hommik algab selliselt, et päike mitte ei piilu vaid lajatab täiega vastu nägemist...siis tuleb kiiresti tegutseda!

õue, õue, õue ja ruttu...sest päev ei ole pikk

 ja kui te veel ei usu, et taevas nii selge oli siis vaadake ülesse...

 üks sügis oli talvele jalgu jäänud

 mereäär on ikka see koht kuhu kisub

kaunis päev oli!

JALUTUSKÄIGUD KODUKANDIS

Linnamajad ja linnakära pressivad vägisi peale, vaikust ja loodust jääb aina vähemaks ja seda natukest, mis jäänud on ikkagi nii armas...

 Printsu tee oma äraräsitud pajupõõsastega . Siin teengi tihti oma paju-utude pildid  

 teepeal kasvab üks tore mägimänd, mille mütsikesed olid seekord vallatud 

naabriaed oli samasuguse mütsirea saanud

 Sügis on jätnud mõned kunsttükid ripakile...

ei saa kunagi tuimalt mööda minna lumemarjapõõsast

ja urvaplaastrit on aias niipalju kui kulub...