Sunday, March 23, 2014

TAAS ON KEVAD KÄES

Selle kevade alguse esimene päev langes kokku ammu planeeritud väljasõiduga Laulasmaale, kus tüdrukutega sai spad külastada ja üldse toredalt aega veeta.


Kõigepealt oligi vaja ära käia Suurupi ülemise tuletorni juures, kusjuures aasta tagune alumise tuletorni külasatus tingis selle ja kuidagi jäi kripeldama, et kus ja mis? 





Ja ikkagi on mul selline tunne, et tahaks Suurupi kanti tagasi...


Edasi ootasidki meid Marika ja suurepärased Laulasmaa saunad, mullivannid ja õdus õhtupoolik vinoteegis...


kuna kevad algas kerge lumetormiga olid kosutavad hetked leilisaunas ja õuebaseinis...lumi keerutas viimaseid tuure ja õues ujudes olid lumemütsid peas ja jälle jooksuga sauna....


Järgmisel päeval võtsime suuna Paldiski poole, kuna selgus, et keegi polegi seal vähemalt 20 aastat käinud


ja kerge kõrvalpõige Keila Joale


Pldiski linn on nende aastatega muutunud, kuid ikkagi oli näha mahajäetud barakke

 ja võrratu pankrannik







25 meetri kõrgune Paldiski pankrannik on äärmiselt  varisemisohtlik, seda tunnistasid ka hoiatavad sildid pangapealsel 





Tugeva tuulega oli tegemist enda tasakaalus hoidmisega...minul oli igatahes kõh-kõh-kõhe...
Ja siin Paldiski majakas, mis loomulikult ei olnud nii punane




Pakri tuulepark, kõik see oli pankranniku vahetus läheduses

 



Tulime tuulevarju Paldiski Georgi õigeusu kiriku müüri äärde


Paldiski kaubasadam ja raudtee jaam


uus ja vana jaamahoone olid kõrvuti ja otse mereääres...see mulle meeldis




...ootas rongi




selline kevad oli Keilas....... aitäh tüdrukud, järgmiste ränneteni!

Monday, February 10, 2014

TUNNE OMA KODUKANTI


Tänane lugu on sellest, et tunne oma kodukanti ja seda sõna otses mõttes. Seekord läksin Kakumäele bussiga ja peaaegu lõpp-peatuses maha minnes otsustasin jalutada läbi metsa, et siis jõuda kõrge kaldani. Kuna tee oli üsna libe, siis tuli väga ettevaatlikult astuda. Kuna polnud sealkandis veel kolistanud, oligi üllatus suur kui kõrge kalda seest leidsin tohutu suured betoonist rajatised. Mis need on?



  
Tegelikult hakkas mul päris kõhe olemine, teadmatusest. Koju jõudes oli sõber Google abiks. Peeter Suure Merekindluse rajatised
http://register.muinas.ee/?menuID=monument&action=view&id=8742

Olin nendest kindlasti kuulnud, aga ei osanud seaostada Kakumäega.


Läheduses oli ka jäänuseid Vene piirivalve tegemistest. Ka selle ajastu asjad jäid saladuseks ja kuna Kakumägi oli tervenisti piiritsoon ja sinna polnud asja...ja eriti lastel. Ega Kakumäe randa ju ei lubatud, mis sest et elasime naabruses


Uhh, niisiis selline avastus...

 




Edasi juba tuttavad vaated ja kivid





 

 


 






Koduteel oli nii palju mõelda...



PÄIKSELINE PÄEV

 Kui hommik algab selliselt, et päike mitte ei piilu vaid lajatab täiega vastu nägemist...siis tuleb kiiresti tegutseda!


õue, õue, õue ja ruttu...sest päev ei ole pikk




 ja kui te veel ei usu, et taevas nii selge oli siis vaadake ülesse...




 üks sügis oli talvele jalgu jäänud

 mereäär on ikka see koht kuhu kisub



kaunis päev oli!

JALUTUSKÄIGUD KODUKANDIS


Linnamajad ja linnakära pressivad vägisi peale, vaikust ja loodust jääb aina vähemaks ja seda natukest, mis jäänud on ikkagi nii armas...



 Printsu tee oma äraräsitud pajupõõsastega . Siin teengi tihti oma paju-utude pildid  



 teepeal kasvab üks tore mägimänd, mille mütsikesed olid seekord vallatud 


naabriaed oli samasuguse mütsirea saanud




 Sügis on jätnud mõned kunsttükid ripakile...





ei saa kunagi tuimalt mööda minna lumemarjapõõsast


ja urvaplaastrit on aias niipalju kui kulub...