Ühel kuumal maikuu kevadpäeval tekkis plaan keldrist välja tassida isa vana puutööpink, mis on arvatavasti üle 100 aasta vana nagu ma netisügavustest uurisin. Niipalju kui mina lapsepõlvest mäletan seisis see höövelpink keldris alati kindlas kohas ja mulle meeldis puulaastude lõhn kui isa laudu hööveldas või midagi nikerdas, nüüd on jäänud vaid mälestused...
Vanast tööpingi sahtlist võis leida igasuguseid asju erinevatest aegadest
Peale õlitamist ja kuivamist oli pink peaaegu nagu uus....kurgi-, moosi-, ja seenepurgid leidsid endale turvalise ja tugeva riiuli, aga mine tea äkki keegi nikerdab veel kunagi sellel tööpingil...
Tubli Mari! Eks need pärandid on meile omamoodi kallid! Me mäletame lõhnu ja hetki....
ReplyDelete