Ühel kaunil kevadpäeval õnnestus sõpradega matkata Paljassaare poolsaarel, õigemini Väike-Paljasaarel.Pole sinna mitte kunagi sattunud ja ei osanudki arvata kui põneva rannajoonega, taimestiku ja linnuriigiga maaala seal on. Olin harjunud oma armsa Kakumäe kandiga.
Tegelikult oli ikkagi suur salasoov leida karukellasid ja kuna luureandmed juhatasid just õgele rajale, oli rõõm nii suur kui kellukeste kolooniad peagi paistma hakkasid.
Oi, neid oli nii palju...Õigemini on nende taimede täpne nimetus aas-karukell ja parasjagu oli juba pikaks kasvanud kellukaid, kui ka maadligi alles tärkavaid õiekesi. Nad on sellised mõnusad, karvased ja salapärased.
Neid sai siis südamega ja palju jäädvustatud...lähedalt ja kaugelt
Vahepeal püüdsid pilku Tallinna reidil sõitvad suuremad ja väiksemad laevad, mille lained tekitasid sini-sinisel merel toredaid vahutavaid laineid.
Nädala sees oli poolsaar küllaltki inimtühi, mõned koeraga jalutajad ja meremaalija
Sillerduse taga Suur-Paljassaare ja sealne linnuriik, kuhu pesitsemise tõttu on keelatud minna
puhkaja kividel
poolsaare tipp
ja jälgi möödunust
mõmm mõmm...
Katariina kai ja Pikakari rand koos suplejaga.
Kaunis päev oli!
